Lennumehhaanik: Keemiamürk tuuakse lennujaamadesse roojastes sibiautodes!

MÄRKUS: Anonüümsete siseinformaatorite usaldusväärsus on küll küsitav, aga see annab uurijatele koha, kust otsida, et saada rohkemat selgust aerosool- geoinsenerlusest, mida nüüd, nagu teame, kasutatakse meie kliima muutmiseks ja soojendamiseks – ja võib-olla palju rohkemakski.

On huvitav, et jäätmeveoautod (“Honey Trucks”), mis eemaldavad inimväljaheite tualettruumidest, on samad, millega täidetakse lennukitesse salaja paigaldatud aerosoolipaagid. Kuna tualettruumid ja aerosoolipaakide ligipääsupunktid on samas kohas, siis operatsioon on vaevumärgatav ükskõik kellele, kel pole põhjust midagi kahtlustada.

Kui jäätmeveoautod on varustatud ühe paagiga, siis lennuki aerosoolipaagid tuleb kindlasti täita enne tualettruumijäätmete tühjendamist samasse paaki jäätmeveoautos. See avab võimaluse ristsaastumiseks, kui aerosoolid on segatud inimroega tänu tuksi keeratud järjestusele või suutmatusele puhastada paagid, et laadida rohkem aerosoole autosse. Aerosoolide lahjumõju, mis on segatud isegi väikestes kogustes inimväljaheidetega, võiks selgitada bioloogilisi toimeaineid ja punaseid vereliblesid uurinud Cliff Carnicom. See stsenaarium juhuslikust ristsaastumisest ei välista enam motiive aerosoolide pahatahtlikuks segamiseks bioloogiliste katsete, viiruste või millegi veel hullema levitamise tarvis.

“Põhjustel, mida mõistate, kui loete järgnevat, saate aru, et ma ei saa avaldada oma isikut. Olen suur-lennufirma lennukimehaanik. Ma töötan ühes meie hooldusbaasis, mis asub suures lennujaamas. Ma olen avastanud mõningaid andmeid, mida ma arvan et peate oluliseks.

Alustuseks pean ütlema teile midagi “värbamisärjestuse” kohta mehaanikute seas. See on oluline seoses minu loo ja põhjusega, mille uurimisele te end pühendanud olete.

Mehaanikud soovivad töötada kolmes valdkonnas: avioonikas (üldnimetus lennukites, helikopterites, kosmoseaparaatites ja satelliitides kasutatava elektroonika kohta – Tõlk), mootorite või lennukontrolli kallal. Need mehaanikud on “värbamisjärjestuse” tipus. Järgmiseks tulevad mehaanikud, kes töötavad hüdraulika ja kliimaseadmetega. Siis tulevad need, kes töötavad kambüüsis ja vähemoluliste süsteemidega. Aga väga all on hulk mehaanikuid, kes töötavad jäätmete kõrvaldamisega. Ükski mehaanik ei taha töötada pumpade, paakide ega torudega, mida on kasutatud tualettides.

Igas lennujaamas, kus olen töötanud, on alati kaks või kolm mehaanikut, kes vabatahtlikult töötavad tualettide süsteemide kallal. Teised mehaanikud on õnnelikud, et nad seda teevad. Seepärast on teil mis tahes lennujaamas ainult kaks või kolm mehaanikut, kes töötavad nende süsteemidega. Keegi ei pööra neile erilist tähelepanu ja ükski mehaanik ei suhtle nendega. Tegelikult ma ei ole sellele kunagi mõelnud – kuni viimase kuuni.

Nagu enamikel lennufirmadel, on meil vastastikused kokkulepped teiste lennufirmadega, kes lendavad sellesse lennujaama. Kui neil on probleem lennukiga, siis mõni meie mehaanikutest teeb selle korda. Samuti juhul, kui meie lennukil on probleem mõne teise lennufirma hooldusbaasis, siis nad parandavad meie lennuki.

Eelmisel kuul kutsuti mind parandama lennukit teisest lennufirmast. Kui ma sain kutse dispetšerilt, siis ei teadnud ma veel, milles probleem on. Kui ma lennuki juurde jõudsin, sain aru, et probleem on jäätmete kõrvaldamise süsteemis. Seal ei olnud mul muud teha kui sisse ronida ja parandada rike. Kui ma sisse jõudsin, taipasin, et midagi on valesti. Seal oli rohkem paake, pumpasid ja torusid, kui oleks pidanud olema. Alguses ma eeldasin, et süsteem on muutunud. Sellest oli 10 aastat möödas, kui ma selles viimati töötasin. Üritades probleemi leida, sain ruttu aru, et lisatorud ja -paagid ei olnud ühendatud jäätmete tühjendamise süsteemiga. Olin selle just avastanud, kui teine mehaanik minu firmast kohale ilmus. See oli mehaanik, kes tavaliselt töötas nende süsteemidega. Ma andsin õnnelikuna töö talle üle. Kui lahkusin, küsisin talt lisavarustuse kohta. Ta ütles mulle: “Muretse oma töö pärast ja las mina muretsen selle pärast!”

Järgmisel päeval olin firmaarvutis, et vaadata juhtmestiku skeemi. Kui ma juba seal olin, otsustasin vaadata lisavarustuse kohta, mille olin avastanud. Minu üllatuseks ei näidanud käsiraamatud ühtegi lisavarustust, mida olin näinud omaenda silmaga päev varem. Ma isegi sukeldusin tootja failidesse, aga ikka ei leidnud midagi. Nüüd olin ma tõesti otsustanud välja uurida, mida see varustus teeb.

Järgmisel nädalal oli meil peaangaaris kolm lennukit perioodiliseks ülevaatuseks. Seal on mehaanikud, kes ronivad igal pool lennukis nende ülevaatuste ajal. Ma olin just lõpetanud oma vahetuse ja otsustasin vaadata jäätmete tühjendamise süsteemi ühel meie lennukitest. Mehaanikud olid ümberringi ning ma mõtlesin, et keegi ei märkaks ühte lisaks. Nagu oodata võis, oli valitud lennukil lisavarustus peal.

Hakkasin jälitama torude, pumpade ja paakide süsteemi. Leidsin millegi, mis osutus süsteemi juhtseadmeks See oli tavalise välimusega avioonika juhtpult, kuid tal polnud mingeid märgistusi. Ma oleksin võinud jälitada kontrolljuhtmeid, mis läksid juhtpuldist pumpade ja ventiilideni – aga seal ei olnud juhtmeid, mis tulnuksid pulti. Ainukesed juhtmed, mis tulid, olid toitejuhtmed lennuki peavooluahelasse.

Süsteemil oli üks suur ja kaks väiksemat paaki. Seda oli kitsas ruumis raske öelda, aga tundus, et suur paak võiks mahutada 50 gallonit (u 189l). Paagid olid ühendatud täitmise ja tühjendamise ventiilide külge, mis jooksid mööda keret, täpselt jäätmesüsteemi drenaaživentiilide tagant. Kui sain vaadata seda ühendust lennuki alt, leidsin ta kavalalt peidust selle paneeli alt, mida kasutati ligipääsuks jäätmetühjendussüsteemile.

Hakkasin jälitama torustikku, mis tuli pumpadest. Need torud viisid väikeste torude võrgustikku, mis lõppesid tiibade tagumistel servadel ja horisontaalsetel stabilisaatoritel. Kui vaadata tähelepanelikult suure lennuki tiibu, on näha umbes sõrmejämedust juhtmete kogumit, mis on ulatub tiiva tagumise servani. Need on staatilise elektri tahid. Neid kasutatakse, et hajutada staatiline elektrilaeng, mis tekib lennu ajal. Ma avastasin, et need torud sellest müstilisest süsteemist lähevad igasse kolmandasse staatilise elektri tahti. Need tahid olid “õõnestatud”, et võimaldada millel iganes voolata läbi nende võltsitud tahtide välja.

Nägin seda samal ajal, kui olin tiiva peal, ja üks mu ülemustest märkas mind. Ta käskis mul angaarist lahkuda, öeldes, et mu vahetus on läbi ja mul ei ole lubatud teha ületunde.

Järgmise paari päeva jooksul olin väga hõivatud ja mul polnud aega jätkata oma uurimist. Ühel hilisel pärastlõunal, kaks päeva pärast mu avastust, kutsuti mind välja, et asendada mootori temperatuuriandur lennukil, mis pidi kahe tunni pärast õhku tõusma. Lõpetasin töö ja hakkasin pabereid täitma.

Umbes 30 minutit hiljem saadeti mind üldjuhi jutule. Kui ma tema kontorisse jõudsin, nägin meie liidu esindajat ja veel kahte inimest, keda ma ei teadnud, mind ootamas. Ta ütles mulle, et on avastatud suur probleem; et mind oli märgatud ja tabatud paberite valelt täitmiselt. Ta ulatas mulle distsiplinaarkaristuse vormi, milles oli kirjas, et ma täitsin valesid pabereid seoses mootori temperatuurianduriga, mida olin paar tundi varem paigaldanud. Ma olin endast väljas ja hakkasin protestima. Ma ütlesin neile, et see on naeruväärne ja et ma olin teinud õiget tööd. Siis hakkas liidu esindaja rääkima ning soovitas, et me vaataksime lennuki üle ja ehk saaksime asjad korda. See oli siis, kui küsisin, kes need kaks teist meest olid. Üldjuht ütles mulle, et nad olid lennufirma ohutusinspektorid, aga ei öelnud nende nimesid.

Me läksime lennuki juurde, mis oleks pidanud juba õhus olema, aga oli pargitud meie hooldusrambile. Avasime mootori kapoti ja liiduesindaja tõmbas anduri välja. Ta kontrollis seerianumbrit ja ütles kõigile, et see on vana andur. Siis läksime varuosade ruumi. Liiduesindaja kontrollis mu raportit, avas kasti ja võttis välja mootori temperatuurianduri selle seerianumbriga, mille mina olin paigaldanud. Mulle öeldi, et mind kõrvaldatakse nädalaks töölt ilma palgata ja et ma pean kohe lahkuma.

Esimesel päeval peale mu töö peatamist istusin kodus ja mõtlesin, et mis kurat minuga juhtus . Selsamal õhtul sain telefonikõne. Hääl ütles mulle: ”Nüüd sa tead, mis juhtub mehaanikutega, kes tuhnivad seal, kus nad ei tohiks. Järgmine kord, kui alustad tööd süsteemide kallal, mis ei ole sinu rida, kaotad oma töö. Kuna ma tean, et see on tasuv, usun, et oled võimeline varsti tööle tagasi minema.” KLIKK. Jälle pidin end põrandalt üles korjama. Sain aru, et see, mis oli juhtunud, oli otseselt seotud müstiliste torude jälitamisega. Järgmisel hommikul ülemus helistas mulle. Ta ütles, et tänu minu suurepärasele eelnevale tööhõivele on töölt kõrvaldamine lühendatud ühe päeva peale ja ma pean kohe tööle ilmuma. Ainus asi, millest suutsin mõelda oli: MIDA nad püüavad varjata ja KES nad on!

See päev möödus tööl, otsekui poleks midagi juhtunud. Ükski teine mehaanik ei maininud mu kõrvaldamist ja mu liiduesindaja käskis mul sellest mitte rääkida. Sel õhtul ma surfasin internetis, et leida mingeidki vastuseid. Ma ei mäleta täpselt, kuidas, aga ma sattusin teie lehele. Siis sai kõik selgeks. Järgmisel hommikul leidsin kirjakese oma lukustatud kapist. See ütles: ”Uudishimu tappis kassi. Ära vaata internetisaite, mis ei puutu sinusse.”

Noh, see on kõik. Nad jälgivad mind.

Sa juba tead, mida nad teevad. Ma ei tea, mida nad pihustavad, aga ma võin sulle öelda, kuidas nad seda teevad. Ma arvan, et nad kasutavad jäätmeveoautosid. Need on autod, mis tühjendavad jäätmeid tualettide jäätmepaakidest. Lennujaamad tavaliselt tellivad selle töö väljast ja keegi ei lähe nendele autodele lähedale. Kes tahaks seista auto kõrval, mis on s*tta täis. Samal ajal kui need tüübid tühjendavad WC-jäätmeid, täidavad nad pihustamissüsteemi paake. Nad teavad lennukite lennutrajektoori, seega ilmselt nad programmeerivad süsteemi nii, et see hakkaks pritsima peale teatud aega, kui lennuk on jõudnud mingile kõrgusele. Pihustid, mis on võltstahtide asemel, on nii väikesed, et keegi lennukist ei näeks midagi.

Jumal aidaku meid kõiki,
Murelik kodanik.”

Veel üks vilepuhuja saadab kirja Cliff Carnicomile.

“Ma lugesin kirja, mille saite anonüümselt mehaanikult ja tundsin, et pidin sellele vastama. Ka mina töötan lennufirma heaks, kuigi ma töötan kõrgema juhtimise tasanditel. Ma ei ütle rusaadavatel põhjustel, millises lennufirmas, kus linnas ma asun ega ka, millises büroos töötan. Ma soovin, et saaksin dokumenteerida kõik, mida teiega jagan, aga nii teha on peaaegu võimatu ja tulemuseks oleks võimalik füüsiline kahju mulle.

Kiri anonüümselt mehaanikult paistab olevat tõsi. Lennukompaniid Ameerikas on osalenud milleski nimega “Project Cloverleaf” nüüdseks paar aastat. Varaseim aasta, mida keegi mäletab, kui sellest on räägitud, on 1998. Mind viidi sellega kurssi aastal 1999. Üksikutele lennufirma töötajatele, kellele sellest räägiti, tehti taustauuringud ja enne kui meile seda tutvustati, pidime allkirjastama varjamise kokkulepped, mis põhimõtteliselt ütlesid, et kui me sellest kellelegi räägime, läheme vangi.

Mind ja umbes 20 töötajat minu kontorist viisid projektiga kurssi kaks ametnikku kuskilt valitsusasutusest. Nad ei öelnud, millisest.

Nad ütlesid meile, et valitsus pidi maksma meie lennufirmale ja teistele, et lasta kaubanduslennukitelt alla spetsiaalseid kemikaale Kui küsiti, mis kemikaalidega on tegu ja miks me neid pritsima hakkame, ütlesid nad, et informatsioon antakse edasi parajalti-piisava-informeerimise põhimõttel ja me ei pea sellest teadma. Seejärel täpsustasid nad, et kemikaalid on ohutud, aga programm oli sellise tähtsusega, et see pidi ära tehtama iga hinna eest. Kui me küsisime, miks nad lihtsalt ei lasknud sõjaväelennukitel neid kemikaale pritsida, siis märkisid nad, et seal polnud piisavalt sõjaväelennukeid saadaval, et pritsida kemikaale nii suures koguses nagu vaja.

Seepärast Project Cloverleaf algatatigi, et võimaldada kommertsliinidel aidata neid kemikaale atmosfääri paisata.

Siis keegi küsis, miks kõike on vaja saladuses hoida. Valitsuse ametnik teatas seejärel, et kui üldsus teaks, et lennuk, millega nad sõidavad, pritsib kemikaale õhku, teeks keskkonnakaitseühingud sellest põrgut ja nõuaks pritsimise lõpetamist.

Siis küsis keegi valitsuse meestelt, et kui kemikaalid on ohutud, miks mitte öelda avalikkusele, mis kemikaalid need on ja miks me neid pritsime? Ta tundus rahutu selle küsimuse peale ja ütles autoritaarse häälega, et avalikkus ei pea teadma, mis toimub, aga see programm on nende huvides. Veel märkis ta, et me ei tohiks sellest kellelegi rääkida ega küsida selle kohta rohkem küsimusi. Sellega oli briifing läbi.

Kõiki dokumente meie kontoris, mis on seotud Project Cloverleaf’iga, hoitakse lukustatud seifides. Keegi ei tohi neid dokumente kontorist välja viia. Väga üksikutel töötajatel on lubatud nendele dokumentidele ligi pääseda ja nad peavad vaikima sellest, mis dokumentides kirjas on.
Hr. Carnicom, ma ei ole loll. Ma tean, et seal toimub midagi. Ja ausalt öeldes ma kardan. Ma tunnen kõrget süüd, et ma olen teadlik sellisest operatsioonist, kuid ei saa kellelegi öelda. See teadmine, et firma, mille heaks ma töötan, võib Ameerika rahvast mürgitada, häirib mind väga.

Jällegi, ma soovin, et saaksin sulle anda dokumenteeritud teavet, aga sa pead aru saama, miks ma pean jääma täiesti anonüümseks.

Aitäh sulle.”

Tõlkinud Henri Parkja

Allikas: http://www.geoengineeringwatch.org/airline-mechanic-turns-whistleblower/